Conté pliiats leidis kiiresti tee sõjaväestaapidesse ja lahinguväljadele. Kui sulg oli mõõgast teravam, siis pliiats oli sulest tugevam, kuna sellega sai kirjutada ka märjale paberile. Üsna ruttu selgus, et külluslik pliiatsite arsenal oli sama oluline kui granaadid ja täägid.
Ameerika pliiatsitootjad said seda tunda 20. sajandi alguses, mil Briti valitsus esitas tellimuse tohutule hulgale pliiatsitele – ainuüksi üks vabrik sai tellimuse 150 000 pliiatsile nädalas. Tootjad olid õnnelikud, kuid segaduses. Mõned kuud hiljem selgus tellimuste tagamaa. Puhkes I maailmasõda ja pliiatsid pandi proovile mudastes ja vettinud kaitsekraavides.
Harilik pliiats oli Esimeses maailmasõjas sõduri eelistatuim kirjutusvahend, sest erinevalt sulepeast sai sellega kirjutada ka märjale paberile.